Heitke pilk igale küülikule ja märkate tõenäoliselt nende suuri, hästi arenenud tagumisi jalgu. Küülikud, kes on tuntud oma hüpleva liikumisviisi poolest, on loodud võimsateks kiirusteks – ja suurteks akrobaatilisteks hüpeteks.
Aga kui kõrgele suudab jänes hüpata? Nagu selgub,seda võib olla väga raske mõõta, kuid pikim registreeritud koduküüliku hüpe on üle 9 jala! Metsikutel ja koduküülikutel on väga erinevad hüppevõimed, ja isegi erinevat tõugu koduküülikud on kõrgushüppamiseks erinev alt varustatud.
Kuid tänases artiklis vaatleme teadlaste parimaid hinnanguid, aga ka Guinnessi rekordite raamatusse kantud praeguseid jänesehüppajaid. Artikli lõpuks olete õppinud kõike selle kohta, kuidas küülikud kõrgele hüppavad, sealhulgas teavet nii võistleva küülikuhüppamise maailma kui ka kurikuulsa "binky" kohta.
Kodutatud või metsikud küülikud?
Kas teadsite, et see, mida nimetatakse jäneseks, on tegelikult mitte jänes? See on tõsi – nad on sobivam jäneste perekonnas ja neil on vähe geneetilist sarnasust kodustatud küülikutega. Looduses on neid nähtud hüppamas peaaegu 20 jalga, kuigi see pole veel ametlikult registreeritud.
Koduloomade küülikute hüppamisharjumusi on seevastu põhjalikult jälgitud ja kirja pandud. Tänu selliste organisatsioonide nagu American Hopping Association for Rabbits and Cavies (AHARC) pingutustele on neist saanud isegi võistlusspordiala, mida käsitleme järgmises jaotises.
Guinnessi rekordite raamatus on kaks muljetavaldavat küüliku hüppamisoskust: “Kõrgeima jänesehüppe” maailmarekord kuulub Mimrelunds Tösenile (The Lassie of Quivering Grove), küülik, mille omanik on Taani Tine Hygom. Range vertikaalse hüppega suutis Mimrelunds pühkida massiivse 39,2-tollise!
Teine Taani küülik, Yabo, vastutab maailmarekordi eest pikima hüppe küüliku poolt: Maria Brunn Jenseni käe all suutis Yabo tõestada muljetavaldava 3 meetri ehk 9 jalga 9,6 tolli hüppe. Muljetavaldav, tõepoolest!
Võistlusjäneste hüppamine
Küülikuvõistlusel on palju sarnasusi hobuste takistussõiduga, alates rootsikeelsest "kaninhopist" kuni küüliku agilityni või küülikute hüppamiseni. Treenides küülikuid kiiruses, väleduses ja täpsuses, loodavad koerajuhid aidata neil takistusradadel parima võimaliku ajaga navigeerida.
Alates Rootsist 1970. aastate alguses (allikas), on küülikuhüppamise populaarsus kogu Euroopas pidev alt kasvanud. See võeti kasutusele Ameerika Ühendriikides 2000. aastate alguses ja on jätkuv alt köitnud küülikuhuviliste tähelepanu kogu riigis – isegi mõnikord on see kaasatud küülikutõugude näitustele.
Kui algselt loodi hobuste takistushüpete keeruliste hüpete ja takistuste järgi, on küülikuhüppevõistlused nüüdseks kasvanud nii, et need hõlmavad kaugus- ja kõrgushüppeid. Kuna jaotused on jagatud kaaluklassidesse, on igal küülikutõul aus võimalus oma valitud aladel hästi võistelda.
Minu jänes tegi naljaka väikese hüppe. Mis see on?
Kas teil on kunagi olnud au näha oma lemmikjänest kaasa hüppamas ja oma asjadega tegelemas, kui äkki – nad hüppavad kuskilt õhku? See lummav käitumine, mida tuntakse kui "binky", tuleb välja alles siis, kui küülik tunneb end täiesti turvaliselt, mugav alt ja õnnelikuna. Jälgige seda kindlat märki, et hoolitsete oma küüliku eest väga!
Viimased mõtted
Uskumatu hüppevõime on vaid üks paljudest hämmastavatest kohandustest, mis aitavad küülikutel looduses ellu jääda. Kui olete oma kodus mugav alt ja turvaliselt, saab seda sama oskust hõlpsasti kasutada nautimiseks ja pahanduseks!
Kas olete kunagi mõelnud oma lemmiklooma küüliku treenimisele? Kui jah, siis soovitame tutvuda küülikuvõistlusega hüppamise spordialaga ehk "kaninhopiga", nagu seda Rootsis nimetatakse. Nii saab teie küülik saada käitumistreeningu, püsides samal ajal terve ja treenides. See on võit!
