Kui Rootsi on suhteliselt väike koht, siis mitmed hobusetõud on pärit Rootsist. Nagu arvata võis, on need hobused kõik mõneti sarnased, kuna pärinevad samast geograafilisest piirkonnast.
Selles artiklis vaatleme kõiki Rootsist pärit hobusetõuge. Kuigi Rootsist on palju väljasurnud hobusetõuge, vaatleme ainult neid hobusetõuge, mis praegu veel eksisteerivad!
5 rootsi hobuse tõugu:
1. Gotlandi poni
Gotlandi poni nimetatakse ka Gotlandi poniks. See on suhteliselt vana ponitõug, mida paljud väidavad, et neil on iidsete hobuste väljasurnud tõu tarpansi järglased. See iidne hobune võis pärast viimast jääaega Gotlandi väikesele saarele lõksu jääda, mis viis ainulaadse ponitõu evolutsioonini.
See on ainus ponitõug, mis on pärit Rootsist. Need olid sugulased Olandi hobusega, kes pärines naabersaarelt. See hobusetõug suri aga 20. sajandi alguses välja.
Neil hobustel on väga kerge kehaehitus ja madala asetusega saba. Tavaliselt on need vahemikus 11,1–12,3, kuigi selle vahemiku ülemine ots on tavaliselt ihaldatum. Vaatamata oma väiksusele on see poni suhteliselt terve ja sellega saavad ratsutada nii väikesed täiskasvanud kui ka lapsed. Nende kabjad on suurepärased ja kõvad, seega saavad nad raskel maastikul hästi hakkama.
Selle tõu puhul on kõige levinumad karvavärvid laht ja jahune. Kuid need võivad olla ka kastani-, musta-, tatra- ja palomino-. Ainsad värvid, mis ei ole vastuvõetavad, on tuhm, hall ja pinto.
Tänapäeval levivad Gotlandi ponid saarel veel mingil määral vab alt. Mõned piirkonnad on kaitstud, mis võimaldab ponidel segamatult ringi rännata ja elada. Väike poolmetsik kari elab ka Lojsta nõmme kinnisel alal.
Tihti kasutavad neid ponisid peamiselt ratsakoolid, kuna need on laste seas kuulsad ratsaponid. Tänu oma kergesti treenitavale iseloomule paistavad nad silma ka takistussõidus, rakmete võidusõidus ja koolisõidus.
2. Põhja-Rootsi hobune
Kuigi see tõug on suhteliselt väike, peetakse neid raskeks hobuseks. Nad on tihed alt seotud sarnaste tõugudega Norras, näiteks dolehestiga.
Neid hobuseid on tänapäeval hoolik alt kasvatatud. Kõiki loomi, keda kavatsetakse kasvatada, tuleb põhjalikult testida, et tagada nende aretuskõlblikkus. Jalad ja kabjad tehakse röntgeniga, et tagada kõrvalekallete puudumine. Neid kasvatatakse peamiselt nende temperamendi ja viljakuse pärast, kuigi oluline on ka nende tõmbevõime.
Nagu paljud veohobused, on ka Põhja-Rootsi hobust lihtne treenida ja ta on üsna kuulekas. Vaatamata oma väiksemale suurusele on need võimsad ja vastupidavad. Nad on ka agaramad kui enamik veohobuseid, seda peamiselt oma väiksema suuruse tõttu. Nad on tuntud oma suurepärase tervise ja pika eluea poolest, mis on kuidagi seotud nende range aretusprogrammiga.
Seda hobust kasutatakse tänapäeval tavaliselt rakmete võidusõiduks, kuigi nad sobivad hästi ka põllu- ja metsatöödeks. Neid kasutatakse sageli mitmesugustes meelelahutuslikes ratsutamistegevustes.
3. Skandinaavia külmavereline traavel
See kirjeldab kahte erinevat tõugu hobuseid – Norra külmaverelist traavlit ja Rootsi külmaverelist traavlit. Ainult üks neist tõugudest on pärit Rootsist. Tõud on aga nii sarnased, et need rühmitatakse sageli suurema rubriigi "Skandinaavia" alla. Kuigi neid peetakse peamiselt samaks tõuks, peetakse kahte erinevat tõuraamatut, millel on erinevad registreerimisnõuded riigis.
See tõug on loodud kergemate ja välemate hobuste ristamise teel Põhja-Rootsi hobusega (või Norra Dolehestiga, kui arutlete Norra külmaverelise traavli kohta).
Keskmine täkk on umbes 15,1 kätt. Kõik nad seisavad aga vähem alt 14,2 kätt. Kõige tavalisem värv on lahe. Kuid neid võib leida ka kastani ja mustana. Võrreldes teiste hobustega on see tõug suhteliselt väike. Need on hästi arenenud Skandinaavia talvede jaoks, kuna neil tekib palju talviseid juukseid.
Seda tõugu leidub harva väljaspool Põhjamaid. Neid kasutatakse enamasti rakmete võidusõiduks, kus võisteldakse jagatud eelsõitudes.
4. Rootsi ardennid
Rootsi ardennid aretati esmakordselt Rootsis 19. sajandi lõpus. See on puht alt praktiline hobune ja aretati põllumeeste heaks.
See keskmise suurusega hobune on umbes 15,2–16 käe kõrgune. Nad kaaluvad umbes 1200–1600 naela. Nad on mõnevõrra kompaktsed ja väga lihaselised. Nende jalad on üllatav alt jämedad, kabjadel on mõned lahtised suled. Tavaliselt on need hobused mustas, verevaeses ja kastanis.
Kuna see hobune on välja töötatud, talub ta üsna kergesti ekstreemseid ilmastikutingimusi. Neid hobuseid on lihtne hoida ja nendega on sageli väga lihtne töötada. Sel põhjusel on need populaarsed, kui põllumehed vajavad praktilist hobust. Nad on ka väga terved, korraliku pika elueaga.
See tõug loodi esmakordselt ardenni hobuste ristamise teel Põhja-Rootsi hobusega. Seda tehti sageli Ardenni hobuste importimise teel. See parandas rootsi hobuse suurust ja tugevust, võimaldades samal ajal taluda karmimaid temperatuure. Tõuraamat loodi esmakordselt 1901. aastal.
Tänapäeval on Rootsi ardennid kuulus vankrihobune, kuigi nende algsed farmitööd on tänapäeval peamiselt mehhaniseeritud. Neid kasutatakse endiselt puidu vedamiseks kohtades, kuhu masinad ei pääse ligi. See hobune moodustab endiselt suure osa Rootsi hobuste populatsioonist.
Vaata ka:Poni vs hobune: mis vahet on?
5. Rootsi soojavereline
See hobusetõug töötati välja Rootsis. Kuid see pärineb 17. sajandil imporditud hobustest, mitte kohalikest hobustest. Selle aja jooksul imporditud hobused olid erakordselt mitmekesised ja pärit paljudest riikidest. Tõenäoliselt ristati neid juhuslikult, kuni töötati välja täiesti uus tõug.
See on ainus Rootsi hobune, mis pärineb imporditud hobustest. Kui see hobune sai alguse 17. sajandil, siis alles 1920. aastatel arenes see tugev alt välja.
Tänapäeval kasutatakse hobust kõige enam ratsahobusena. Sellel on mugavad sirged sammud, mis muudavad selle sõitmise äärmiselt lihtsaks. Nad on üsna nägusad ja äärmiselt mitmekülgsed. Need hobused on ka head sõiduhobused ja neid eksporditakse üle maailma.
Tehniliselt võivad need hobused olla mis tahes ühevärvilised. Kuid ükski täkk, kellel on terviseprobleemidega seotud spetsiifiline värvus, ei pruugi saada aretusluba. Enamasti on need hobused kastani-, lahe- ja pruunid. Tavaliselt ei ole nad päris mustanahalised, kuigi võivad nii tunduda. Need võivad olla ka hallid ja käredad, kuigi need on samuti haruldased.
See hobune on tavaliselt umbes 16–17 käeline, mistõttu on see üks selle nimekirja kõrgeimaid tõuge.
